Teekond sõltuvuseni

Teekond sõltuvuseni on tavaliselt nähtamatu ja lõbus. Me ei pane ise tähelegi kuidas uimastid tegelikult mõjuvad, tunnistada iseendale, et hoopis mingid ained juhivad minu elu mitte mina ise on päris raske ja nõuab tõsist julgust. Selleks, et teekonna alguses julgeda teha otsuseid ja mitte valida valet teed on vaja teada, kuidas see tee välja näeb.

Sageli algab sõltuvus sellest, et meie elus juhtub ebameeldiv või keeruline sündmus. Kas konflikt vanematega või sõpradega, probleemid koolis, inimene keda ma armastan ei taha enam minuga suhelda. Selliseid juhtumid juhtuvad elus meie kõikidega. Inimene elab läbi keerulisi ja vastuolulisi tundeid ja mõtleb nendest palju. Kuid need mõtted ja emotsioonid on tavaliselt ebameeldivad (kurbus, viha, üksindus, pettumus) ja ka rasked ning viivad tihti enesesüüdistamise ja üksildustundeni (jälle juhtus just minuga nii, mina ei oska mitte midagi, keegi ei armasta mind, ma ei saa hakkama, see on lootusetu…). Selliste emotsioonidega on meil raske olla ja me hakkame otsima võimalust, kuidas nendest vabaneda. Ja siis võibki juhtuda, et just keegi meie klassikaaslastest, sõpradest või tuttavatest ütleb meile: „Proovi seda…“.Ta pakub lahendust ja meie tavaliselt ju usaldame neid, kellega suhtleme. Ja ausalt öeldes tõesti hetkel, kui proovime alkoholi või narkootikume, siis tunneme kergendust, kõik ei tundu enam nii raske kui oli! Kuid kahjuks on see ajutine lahendus ja kõik ebameeldivad mõtted ja rasked tunded tulevad tagasi. Meie kehal ja psüühikal on mälu ja mäletatakse seda, et oli kergem ja ka seda, kuidas see kergustunne tekkis, mis aitas kogu olukorra lihtsamaks muuta. Ja me proovime veel kord… Niimoodi algab meie nähtamatu teekond sõltuvuse poole.
Kindlasti on ka teisi võimalikke teid, kuidas sõltuvus algab: on ju inimesed ja nende elud erinevad. Oluline on see ära tunda.