Arvamuslugu dr Marju Bildilt

Valve Ida-Viru Keskhaigla EMOs. Kiirabi toob haiglasse “punase trauma” eelteavitusega keskealise mehe, kellel on üritatud kõri läbi lõigata: suur lõikehaav kaelal magistraalveresoonte piirkonnas ja sellest verejooks. Aega ettevalmistuseks on vaid mõni minut. EMO arst kutsub kokku meeskonna, kes peab tegutsema kiiresti ja täpselt, et hinnata vigastuse ulatust ja otsustada järgmised sammud. Igaühel on oma roll ja eksimisruumi on vähe. Samal ajal on teises reanimatsioonisaalis kriitilises seisundis seedetrakti verejooksuga patsient ning liiklusõnnetuses kannatanu raske vaagnavigastusega. Kõik patsiendid jäävad ühise pingutuse tulemusena elama.

EMO IVKH_2026

Pärast selliseid sündmusi ei kao pinge hetkega. Adrenaliin püsib kehas veel kaua ning aju töötleb läbi kõik otsused, mis tuli nende minutite jooksul teha. Koos sellega tuleb ka võimas eneseteostuse tunne, mida on raske millegi muuga võrrelda: ma tegin väärtuslikku tööd, mida olen aastaid õppinud ning minu oskustel oli kellegi jaoks elupäästev tähendus.

Just selliste juhtumite pärast on erakorraline meditsiin paljudele arstidele eriala, mida nad armastavad. Kiirabis ja EMOs oleme esimesed meedikud, kes annavad kriitilises seisundis inimesele elupäästvat arstiabi. Sündmused juhtuvad ootamatult, otsustada tuleb kiiresti, teha head meeskonnatööd ja vastutada selle kõige eest. Paljudele inimestele kõlab see hirmutavalt, kuid väljaõppe saanud arstidele ja õdedele on see töö äärmiselt huvitav. Ning vastupidiselt levinud ettekujutusele ei tehta sellist meditsiini ainult Tallinnas ja Tartus.

Teadlik valik, mitte kompromiss

See oligi üks põhjusi, miks erakorralise meditsiini arstina Ida-Virumaa poole vaatasin. Tegemist on piirkonnaga, kus jagub erialaselt nõudlikke juhtumeid, vastutust ja võimalusi oma oskusi rakendada. Piisavalt kaugel nii Tallinnast kui Tartust, et sinna satuksid keerulised patsiendid ja EMO arst saaks teha huvitavat tööd. Samas, minu elukohale Tartule piisavalt lähedal ja hea ühendusega, et käia seal mõned korrad kuus valveid tegemas.

Lisaks on haigla ühte korpusesse loodud võimalused töötajatel sümboolse tasu eest ööbida. Sobib nii neile, kes soovivad pärast valvet enne kojusõitu välja magada, kui ka neile, kes tulevad kaugelt ja töötavad Ida-Virus mitu päeva järjest. Tervislikku eluviisi ja tööpäevast taastumist toetavad hea varustusega jõusaal ja joogaruum.

Niisiis, Ida-Virumaal töötamist ei peaks käsitlema karjäärilise kompromissina. See võib olla teadlik professionaalne valik.

Dr Marju Bild, Ida-Viru Keskhaigla EM arst

Kas vene keelt peab oskama?

Paljud eestikeelsed noored arstid pelgavad vene keelt ja välistavad seetõttu karjäärivalikuna Ida-Virumaa juba eos – ning samal põhjusel vahel ka Tallinna. Ja tõsi on, et vene keele küsimusest selles piirkonnas mööda ei saa.

Patsiendiga suhtlemine on tervishoiutöötaja töö üks keskseid osi, kuid keelebarjäär ei ole tänapäeval enam päris sama kaaluga nagu aastaid tagasi. Patsientide eesti keele oskus järk-järgult paraneb, kasutada saab tõlkevahendeid ning vajadusel on kolleegide seas alati keegi, kes aitab. Kolleegidega suhtlemisel ei ole eesti keel praegusel ajal enam takistuseks.

Ja kui arst ise tahab oma vene keelt parandada, on Ida-Virumaa selleks suurepärane koht. Igapäevase praktika toel areneb keeleoskus kiiresti. Tartust tulnuna ei olnud mul vene keelega suhted just kõige soojemad. Õppisin juurde meditsiinilist terminoloogiat, kasutasin tõlkeäppe ja kolleegide abi. Osalise koormusega töötades jõudsin umbes poole aastaga tasemele, kus kõrvalabi enam vaja ei olnud. Samal ajal ei tekkinud üheski valves olukorda, kus patsient ei oleks keelebarjääri tõttu vajalikku abi saanud.

 Enne kui Ida-Virumaa välistad, mine ja koge

Ida-Virumaal arstina töötamise juures on oluline ka teadmine, et saan oma oskusi kasutada seal, kus neid on väga vaja. Tartu ja Tallinn kipuvad spetsialiste endale tõmbama, jättes teised piirkonnad vaeslapse rolli. Aga nendes piirkondades elavad inimesed väärivad sama kvaliteetset arstiabi nagu tõmbekeskustes elavad inimesed. Iga täiendav valve, residentuuritsükkel või pikem tööperiood aitab sellistes piirkondades tagada eluliselt tähtsat arstiabi kvaliteeti.

Peamine on Ida-Virumaad mitte ette ära välistada. Selle regiooniga käib endiselt kaasas hulk eelarvamusi, puudutagu need siis töötingimusi või arenguvõimalusi, keelt või elukeskkonda. Osa neist võib tunduda väga veenev seni, kuni puudub isiklik kokkupuude.

Oma kogemusest võin kinnitada, et Ida-Virumaal töötamine annab (noorele) arstile väga hea kogemuse: huvitavad haigusjuhud, lai tööpõld, võimalus ise vastutada, toetav kollektiiv… Kui regionaalhaiglates on probleem, et noor arst ei saa tiheda konkurentsi tõttu alati piisavalt iseseisvalt erialast tööd teha, sest soovijaid on palju, siis IVKH-s seda muret ei ole ja töökogemust saab kuhjaga ning see kasvatab noore arsti kiiresti iseseisvaks. Kui oled siin töötanud ja hakkama saanud, tuled toime igas keskkonnas.

Seega soovitan tervishoiutöötajatel kõigepealt Ida-Virumaa korra ise ära proovida. Näiteks mõne valve, praktika- või residentuuritsükli jooksul. Ning siis otsustada, kas see sobib või mitte. Karjäärvõimalused on siin kahtlemata head.

Võib öelda, et meil on palju õppida Ida-Virumaa kohta ning Ida-Virumaal on palju meile õpetada.